Jõulukingid..

.. on väga aktuaalne teema sellel kuul. Eriti veel kui sul on hiiglama suur pere ja kui sa ühele teed kingi, kuidas siis jätad teisele tegemata?!

Nüüd olengi täbaras olukorras, sest ma ei tea kellele mida kinkida. Okei, Mia ja Rometi kingid on põhimõtteliselt olemas, sest neile on seda kõige lihtsam valida ja osta. Veiko oma suutsin ka lõpuks pika mõtlemise peale välja mõelda ja ema kingi ostsin, sest leidsin , et seda läheks tal vaja. Aga ülejäänud pere? Vanaema, isa, õde, vend, õemees ja kui peaks külla tulema ka onu ja ta naine, siis oleks ju viisakas neilegi miskit soetada.. Ja see pole veel kõik, sest Veikol on ju ka õde, õe laps, ema ja isa..

Ma olen vist hullumas, sest MA JU EI TEA, mida kuradit osta 11? aastasele tüdrukule, keda näen paarkorda aastas ja tean, et kunagi oli ta paras marakratt. Aga praegu- mis talle meeldib, millega ta tegeleb, mida ta sooviks, kas talle meeldiksid sellised asjad, mida mina tema vanuses tahtsin? Ma ju ei tea. Ja Veiko õde, kui ma ei tea mida enda õelegi osta, kust kurat ma teaks, mida siis veel kellegi teise õele kinkida?

Selle kohapealt ma lihtsalt vihkan jõule. Iga aasta soovin, et oleksin jälle väike tüdruk, kes usub päkapikkudesse ja jõuluvanasse ning kirjutab oma tagasihoidlikud soovid paberile ja paneb sussi sisse, et siis päkapikud saaksid selle edastada jõuluvanale. Ja midagi muud ei peagi muretsema, peale selle, et ikka hea laps oleksid ja iga hommiku sussi seest mingi maiustuse leiaks ning jõuluõhtul oleksid kingid ka kuuse all..

Oh seda ilusat noorusaega/lapsepõve..

Advertisements

Sisetunne

Ma ei tea kuidas seda rääkida või kas ma tunnen seda õigesti..

Aga see tunne on uskumatu ja mul on sellline imelik tunne sees, et äkki see ongi tõsi? Kas on võimalik seda asja nagu nii vara tunda? või ma lihtsalt kujutn ette? Seda ma kujutan küll ette et see postitus tuleb väga segane, aga minu tunded on ka hetkel sellised, nii et ega sellest väga suurt hullu ju pole..

Oeh jah.

Harjutused ja võimlemine

Kuna Mia on praegu natuke tõbine ja röga on kurgus kinni ning ta ei oska seda veel eriti välja köhida hakkasin otsima moodusi kuidas teda natuke aidata. Muidugi ravin ma teda ka ravimitega aga vahest on lihtsalt tunne, et need ei aita ja ma olen ka selline inimene, kes väga ei poolda mingi jama sisse söömist ja joomist. Eriti veel aastase lapsele. Alati olen proovinud ennem kõik looduslikud variandid ära ja siis viimases hädas neid apteegi ravimeid kasutanud. Mudiugi, kui arst on öelnud, et vaja anda siis ikka annan ka, aga mitte väga hea meelega..

Seepärast hakkasin otsima internetist võimlemise ja harjutuste liigutused, sest mulle meenus, et kui imikutel või väikelastel on röga siis nendega võimeldakse, et see paremini seal liikuma saada. Nii ma leidsingi huvitavad harjutused 10kuustele kuni 1,5 aastastele, millega iga ema ise hakkama saab 🙂

1) Harjutused kõhulihastele Laps on selili, ema hoiab ta jalgadest kinni ja laps tõuseb istuma. See harjutus ei pruugi esimese hooga üldse välja tulla. Ent tasapisi õppides, nii et ema hoiab ühe käega jalgadest ning samal ajal aitab ühest käest istuli tõmmata, laps saab ruttu aru mida tegema peab.

2)Kükki ja püsti Ema hoiab lapsel käest kinni ning teeb koos lapsega kükke. Harjutus mõjub hästi kõndima õppijale tasakaalu harjutamiseks, kuid hea on see ka mudiugi jalalihastele.

3)Hüppame! Ema hoiab lapse käest kinni ning laps hüppab üles ja alla, ka kõrvale. Hüppamine aitab kaasa koordinatsiooni arengule. Lastele meeldivad äkkilisemad mängud ja müramine. Kindlasti aitab seesugune aktiivne tegekus kaasa kalapsevanema ja lapse tugeva kiindumussuhte tekkeks.

4)Hüppame harki ja kokku. Ema hoiab lapse käest kinni ning näitab ette harki-kokku hüppamist. See aitab kaasa tasakaalutunnetuse tekkimisele ning mõjuba hästi ka jalalihastele. Areneb ka lapse koordinatsioon.

5)Naljakõndimine ema jalgade peal. Ema hoiab lapse kätest kinni, laps seisab ema jalgadel. Nii võib kõndida edasi või tõsta jalgu kohapeal. Harjutus arendab tasakaalu ja koordinatsiooni.

6)Mängime toonekurge. Ema hoiab palse kätest ja näitab ette, kuidas ühel jalal seista. Väga hea tasakaalu arendamise harjutus.

Kuigi need harjutused ei aita vist kuidagi rögast lahti saada, on nad ikkagi huvitavad ja nüüd on meil Miaga päevaplaanis uus tegevus! HARJUTUSTE AEG!

Seal ka harjutusi noortematele nii, et tegevust on peaaegu igas vanuses lastele!(link)

Jalad alla, minek ja kukkumised

Tänu sellele, et Mia nüüd omale jalad alla on saanud ja mööda maja ringi tatsab, on ka kukkumised ja haiget saamised kerged tulema. Ja mina olen hulluks minemas, sest ma lihtsalt ei suuda vaadata, kuidas ta jälle kuskilt kukub või komistab või tahab peaees kuhugi vastu lennata. Täiesti hull värk lihtsalt, miks Sa ei võiks lihtsalt paigal püsida ja mängida? Miks ma ei saa Sind vati sees ja õnnetustest eemal hoida, ma lihtsalt ju nii väga kardan. Miks Sa pead igale poole ronima nagu mingi ahvike ja siis alla kukkuma?

Näiteks paar päeva tagasi kukkus ta mul trepis alla. TA küll teab, et ei tohi sinna ronida ja igakord kui ronib siis saab riielda. Ning ma ju ometi püüan koguaeg lapsel silma peal hoida, aga ei, sekund mujale vaatad, ta ikka läheb sinna. Õnneks oli tegemist kõigest esimese astmega ja kukkumine ei olnud kuigi suur, AGA IKKAGI.

Siis meeldib talle üle oma mänguasjade joosta, missest et tasakaalu hoidmine veel suur töö on. Ning siis kukub ta neile peale ja lõpptulemuseks on sinikatest jalad. MA AUSÕNA EI TEE OMA LAPSELE LIIGA, TA TEEB SEDA ISE! Ja seda on nii jube vaadata.

Üks kord õpetas  Veiko teda voodi peale ronima, et mattidele sealt toolipeale ja siis voodisse. MA küll riidlesin veikoga, et ei tohi õpetada, laps hakkabki kohe nii ronima ja tagajärjeks võib olla õnnetus. Muidugi mind ei usuta kuni see õnnetus siis käes on. Eile kukkus ta toolipealt mattidele ja siis põrandale, kolks oli nii suur, et mul jäi süda seisma. Õnneks jäi laps terveks.

Vahest mul tunne, et olen liiga hoolitsev ja silma peal hoidev ema, kes ei luba lapsel kuhugi minna ega midagi teha.  Aga teisest küljest vaadates, ma tõesti ei taha et ta haiget saaksa, sest tema valu on ka minu valu ja ma ju armastan teda niiiiniii väga palju!

Raske on olla EMA!

OMA KODU, JUHHEI!

Ma mäletan, et kunagi ja ulgusin ühes postituses (link) , kuidas ma nii väga tahaks oma kodu..

Ootasin, mis ma ootasin, aga ära tegime! Ühel hetkel korjasime ja kraapisime oma kõik kopikad kokku (vaesed nagu me oleme) ja ostsime omale kolme toalise korteri. Muidugi oleks maja olnud super, aga seegi suur saavutus, kuna täna päeva noortel peredel on nii raske oma kodu saada, kui sa just hunniku raha peal ei istu. Vot nii.

Muidugi on nüüd nii, et kohe sisse ei saa kolida, sest tuleb remonti teha, aga asi seegi, vähemalt on meil nüüd oma pleiss ja varsti saab uus ja ilus elu oma uues kodus alguse. MA olen lihtsalt nii õnnelik!

Moving Home After College: Expectation Vs. Reality

Ma juba vaimusilmas olen ette kujutanud, milline peaks olema minu (meie) magamistuba. Ja Mia toa värvid asjad on ka juba välja valitud. Mis sest, et alles hakkame kanalisatsiooniga tegelema ja sisustuseni on sitaks aega, aga unistada ju võib.

Tegelt tulebki ja unistada tuleb suurelt, siis lähevad nad lõpuks täide ka!

Blogi sünnipäev.

Hah, tegin avastuse, et mu blogi sai täna ühe aastaseks 😀

Nagu teine väike lapsuke mul, kelle eest ma kahjuks  vähem küll hoolitsen ja kellega ma nii päris palju tegeleda ei saa, aga ikkagi, PALJU ÕNNE MU ARMAS BLOGI!

Eks ma püüa siis rohkem siia kirjutada ka, aga sellest ajast saati, kui Mia jalad alla on võtnud, pole mul aega isegi korraks maha istuda ja kui Mia magab siis püüan rohkem koduseid toimetusi teha, nii et blogi jaoks jääb aega vähe..

15.09.2014 Romantika

Täna tahaks ma kirjutada ühest imelisest õhtust oma kallimusi Veikoga. Noh, nimelt õhtust mil me kihlusime!
Sellessuhtes, välja minemise plaanidest olin ma juba teadlik, sest sel samal päeval sai meil täis neli aastat ametlikult “käimist” . Niisiis, olin juba arvestanud ohtu kalliga, aga see, mis mind tegelikult ees ootas, seda poleks ma osanud ka unes näha.
Jätsime siis pisi Mia vanaemaga koju ja läksime Saka mõisa restorani sööma (seda ma varem ei teadnud et kus või mis). Võin kinnitada,et toit on seal imehea ja teenindus on 5+ või rohkemgi, soovitan seda kohta kõigile!
Alustuseks võtsime prae (Salveiga maitsestatud kanafilee ürtidega täidetud kartuli, artišoki ja valge veini-koorekastmega) ja see toit oli lihtsalt VÕRRATU!

image

Seejärel otsustasime proovida magustoitu ka, kuigi kõht oli juba täis. Mina tellisin martsipani-jäätiseterriin puuviljakastmega (mina, kui martsipani mittesööja võin öelda, et miskit ei olnud liiga palju või liiga vähe. Kõike oli parajalt.) ja see viis keele alla. Veiko tellis aga sooja vaarikakoogi jäätisega ja ütles, et seegi oli väga maitsev.
Pärast mega õgimist, otsustasime, et lähme jalutame natuke mõisa õuel ning avastasume sealgi päris palju põnevat nagu näiteks kaeviku.

image

Jalutasime siis edasi väikese joa juurde ning seal läks ka trepp alla mereäärde. Trepp oli vinge ning teades mind meeldib mulle pildistada ütles Veiko ” Oh, tee sellest ka pilti”, noh niikaua kui mina seal pildistasin…

image

.. nohistas tema minu selja taga miskit. Ning kui ma ümber pöörasin, oli vaatepilt selline : Veiko ühel põlvel ja sõrmus käes ja küsis mind naiseks. ( eks ma siis uhkustan ka)

image

Ma olin niii šokis, et hea et ma sealt samast trepist alla ei kukkunud! Ja pehmoke nagu ma olen tuli pisar ka silmanurka.. Aga muidugi ütlesin ma JAH, aga sõrmust hetkel sõrme ei saa panna kuna natuke suur, peab väiksemaks tegema..
Aga siis läksime trepist alla, mul muidugi jalad värisesid, mereäärde jalutama ja romanssi tegema.

image

image

Jalutasime natuke seal ka ja siis hakkasumegi kodupoole minema, sest kell oli märkamatult mitu saanud ja pidime Mia juurde tagadi minema.
Aga ma võin öelda, et ilusamat õhtut pole mul vist olnudki ja Veiko suudab mind ikka ja jälle oma romantilisusega üllatada!

*küll on tüütu telefoniga blogida..

Üks, Kaks ja Kolm!

Uskumatu, ma pole üle kuuaja ühtegi postitust teinud, kuigi rääkida oleks palju. Võimalik, et  asi ka selles, et elu on kuidagi ühtäkki nii kiireks läinud.. Küll ma olen siin nädalaega lasteaia kasvatajat mänginud või siis koduperenaine olnud ja endaleg üllatuseks, olen judnud isegi sõbrannadega välja..

Aga siis teema, mis on vahepeal juhtunud ja millest ma tahaks (kunagi kui aega ja viitsimist koos on) kindlasti kirjutada 🙂

1) kõige tähtsam!! Mia on juba peaaegu kuuaega meil siin kahejalapeal ringi tuterdanud 🙂 JEEE 😀

2) Olen nüüd kihtlatud!

3) Lõpuks ometi ostsime oma korteri, mida muidugi tuleb nüüd remontida, aga ikkagi!

Pole põhjust, miks mitte õnnelik olla! 🙂

Salahobi

Vahest mulle meeldib võtta oma luts digikas kätte ja teha mõned pildid.

Ma ei ole mingi kõva pildistaja ja mulle ei meeldi väga inimesi pildistada. Okei, valetan, Miat pildistan ma koguaeg! Temast on esimese aastaga rohkem pilte, kui minust terve elu jooksul kokku, aga see selleks 😀

Ma armastan loodust ja selle jäädvustamist. Ma tahan, et kõik näeksid läbi mu silmade, kui kaunis see Eestimaa on ja sellepärast võtangi vahest fotoka kätte, et seda jäädvustada. Kahjuks vahest juhtub nii, et mu digikas ei näe seda loodust nii nagu mina näen ja kõik pildid ei tule nii imeilusad välja nagu ma tahaks..

Isa on mulle öelnud, et mul hea silm, loodetavasti see nii ka on.

Aga lõpetuseks mõned minu pildid.. 🙂

DSCN0532 karjäär liblikas lill telemast DSCN0185

DSCN0275 FSCN0519

Vahetevahel panen pilte üles ka Tumblr’ sse ning seda saab jälgida siit http://k2rdug.tumblr.com/ ! 🙂

Titendus..

Alates eelmise nädala keskpaigast on Miaga olnud üks trall. Koguaeg on mingi jama, üks mure kaob/laheneb, tuleb teine kohe peale. Kergelt on tunne, et olen hulluks minemas, närvid kaotamas ja otsi andmas. Ma lihtsalt ei jaksa enam..

Estikes oli ta siin kolm päeva kõrges palavikus (tuttav arvas, et kolmepäeva palavik, aga ei mina tea, mis asju ta sin põeb). Käisime siis arstil ja leiti, et põletiku näitaja on liiga kõrge ning kirjutati antibiootikumid välja. Paar päeva andsin, aga lõpetasin ära, sest kummalistel asjaolnudel muutus lapse pepu ja tussu väga punaseks ja täpiliseks, ning arvasin, et ehk rohi tegi seda, sest tavaliselt juhtub selliseid asju siis kui lapsel on kõht väga lahti, aga Mial on just kõht kinni. Ning see on ka meie järgmine probleem.

Laps ainult pussutab ja ei kakka. Ma ei saa aru millest see jant algas, või mis talle liiga teeb, aga kakatud saab alles siis kui ma umbes kolmandal v neljandal päeval kasutan microlaxi ning siis tunne, et laps kakkab nädala jagu välja  ja edasi läheb samamoodi, mitu päeva kakkamata…

Kõige hullem see, et avastasin tulemas kolm hammast jälle korraga, ning oleme siin neljandat päeva magamata. Öösiti ainult kisab ja miski ei suda teda rahustada. 

Miks KÕIK asjad peavad korraga tulema?! Ma olen lihtsalt niii läbi omadega ja ma ei kujuta ette, mida kuradit Mia veel tundma peab 😦 Mul lapsest lihtsalt nii kahju, aga ma ei oska teda enam kuidagi moodi aidata, kuna olen kõiki asju proovinud ja miski ei aita ühegi probleemi vastu.. Mida ma tegema pean? Miks kurat tal kõht kinni on? Miks need nõmedad hambad peavad korraga tulema ja sellist valu lapsele tulema?

Vahest lihtsalt unistan, et oleks ma mingine sensitiiv siis saaksin kõik lapse hädad ja vaevused ära võtta, kas või enda kanda..