Tule taevas appi!

Andke mulle andeks, aga ma ei jaksa enam. Mu pea tahab lõhkeda ja kõrvad küljest kukkuda ja ma tahaks lihtsalt karjudes minema joosta. No ma lihtsalt ei jaksa enam..

Mia on juba mitmendat päeva järjest jauramaura ja ma lihtsalt ei saa enam aru miks? Olen kõik variandid läbi kaalunud ja mu mõisus on juba otsas.

Muidugi on asi selles et eelmine laupäev lõppes antibiootikumide kuur ja mõned päevad olid kui lust ja lillepidu. AGA läks kolm päeva mööda ja lapsel JÄLLE kõht täiesti lahti. Sitta lippab nagu ma ei tea misasja. Kas siis tõesti see ravikuur ei aidanud? Tänu sellele on ka tal pepu jälle täiesti punane ja katki, nii et peseme ja kreemitame kisa saatel ( ega seda vaikuse hetke muul ajal ka eriti pole, aga see selleks). Ning vahepeal paistis, et see kõõksumine kadus ka ära ja nüüd on see ka mudiugi tagasi. Kui miskit tuleb siis tulevad kõik asjad korraga.

Sellest kõõksumisest oleks mudiu ükskõik, aga lapsele see ei meeldi lihtsalt. Kui hakkab kõõksuma siis on ka kisa lahti ja ta lihtsalt enam ei rahune. Ei saa magada, ega süüa, istuda, pikutada, mängida, no lihtsalt mitte midagi. Ning Arstid üritavad väita mulle, et see on täiesti normaalne. Kust otsast? Kas see on ka siis normaalne, et lapsele see ei meeldi ja kohe on nutt lahti kui kõõksumine algab? Kuidas saaks teha nii, et see lõpeppks? Millal see ära läheb? no APPII lihtsalt, ma ei oska enam miskit teha !

Äkki on kõht lahti hammastest? Ega mina ju ka ei tea mis lapsel viga. Nagu näha haiglas oli, siis ega arstid ka tegelikult põhjust ei leidnud. Leiti mingi bakter, mis on inimestel nii v naa kehas olemas, lihtsalt vahest ägeneb ja tekitab vaevusi, ning siis aeti kõik selle kaela. Aga nagu näha , antibiootikumid ei aidanud ju?

Aga äkki on asi D-vitamiinis, sest Mial on tavalise vastu allergia ja devitol sai meil otsa. Ning nagu ma aru olen saanud, on kõhulahtisus vahest tingitud ka allergilisest reaktsioonist..

Aga ma tahan teada mis tal viga on, sest ma ei jaksa enam. Muud ei ole kui ainult kisa päevad ja ööd läbi..

Tahaks lihtsalt voodisse kerra visata, tekk üle pea tõmmata  ja ülejäänud mured kõik unustada. Vajan lihtsalt vaikust ja rahu.

JA ET MU LAPS SAAKS JUBA ÜKSKORD TERVEKS!

Image

 

Advertisements

Kuidas sa küll tead seda kõike?!

Lugu siis selline, et siin majas on üks naabritädi, keda me Veikoga kutsume SPIOONIKS. Sest juba alguses, kui me hakkasime seda üürikat siin koristama ja asju sisse tooma, siis igakord, kui me oma ukse taha jõudsime, oli kuulda ukse kriginat ning kohe tundsid kellega silmi oma kuklal. Nii oli iga kuramuse kord noh! Sellepärast hakkasimegi naljatades kutsuma seda tädi psiooniks, kuna ta noo piiluba koguaeg ja igalpool.

Miks ma sellest rääkima hakkasin, on sellepärast, et mõned päevad tagasi, kui õhtul minu vanemate juurest koju tulime, avastasime, et alumiste naabrite kutsa (ta on alles mingi 4kuune) on ise uksed kuidagi lahti hüpanud ja jooksu pannud. Helistasin siis oma sõbrannale, kelle ema , õde ja vend seal elavad, ja rääkisin , et uksed siin pärani lahti ja koer jookseb Nõmme peal ringi. Tema lubas siis kohe oma vennale velistada, et too asja kaema tuleks. Saatsin siis Veiko koos Miaga tuppa ja jäime kutsuga Priitu ootama.

Olime kahekesi väliskoridoris, sest enam õue ei julenud teda lasta, kuna kes teab, äkki paneb veel jooksu ja siis kaobki ära. Ootasime ja ootasime, aga koer on veel nii noor ja tahab mürada ning iga pisema häälitsuse peale, mingist korterist haukus ta vastu. JA SIIS, käis uks ning keegi kõndis üleval treppide poole.. Ülla-ülla, kes see küll oli, Spioonitädi muidugist

Spiooni-Tädi : Mis siin toimub?

Mina: Koer pani jooksu, nüüd me siis ootame Priitu , et koerauuesti kinni saaks panna..

S-T: Ah see koer pn täna juba mitmendat korda joosku pannud. Üldse nad teda ei jälgi. Vaatasin et jookseb seal autode juures, siis panin väliskoridori ukse lukku. ( Mõtlesin, et wtf?! miks sa siis nii tegid) Üldsegi see poiss tuleb igaõhtu öösel kell pool 12 või kell 12. Eile näiteks tuli pool 12. Siis õde on koguaeg üksikodus. Mina aru ei saa, misk nad üldse selle koera võtsid, tüdrukul pole ju aega temaga tegeeda, noor neiu nagu ta on..

Noogutasin ainult selle peale ja mängisin koeraga, ning tema näris ming KUNA ON NOOR JA HAMBAD KASVAVAD, nagu lastelgi igemed sügelevad siis tuleb kõike närida. Spioonikas ütles siis selle peale. “Näed, koeral kõht ka tühi, raudselt näljutavad teda!”

WTFFF?!

Õnneks tuli Priit  ja ma sain tuppa peitu minna!

Ning siis hakkasin õudusega mõtlema, et ta ju siis teab ka minust kõike?! Veikoga kujutasime ette kuidas tal on seinapeal selline suur tahvel, siis seal on kõigi kortermaja elanike nimed ja pildid ja siis märkmed, kus keegi käib..

Aga tegelt, ei saa ma nendest vanadest inimestest aru, miks neid huvitab teiste elu, miks nad luuravad teiste järgi, miks nad öösel kell 12 ei maga vaid piiluvad aknapeal, kes parajasti koju tuleb, miks, miks, miks?

Andke andeks, aga see inimene lihtsalt langes minu silmis, olgugi ta vana kui tahes, aga niiviisi teist taga rääkida ja halvustada pole ikka ilus küll eks!

Pilt

APPI! Ma jään kiilakaks!

Kõik kohad on lihtsalt mu juukseid täis. Mu laps, mu mees, meie riided, rääkimata siis veel voodist ja põrandast ja laudadest jne.. See on jube lihtsalt! Ma enam ei julge oma juukseid kammida, sest ma tõesti hakkan arvama, et jään kiilakaks. Peale kammimist on hari mu juukseid nii täis, et nendest saaaks mõnele nukule vabalt paruka teha. 

Jah, ma olen kuulnud, et peale sünnitust hakkavad juuksed välja tulema ja see läheb üle. Aga nii intensiivselt? Ja nii kaua? Sünnitusest on möödas varsti 5kuud ja mina oleks nagu vähihaige, kes peale igat tõmmet juustest tõmbab mõne pahmaka välja. 

Mida kuradit ma tegema pean, et mu juuksed alles jääksid 😦

 

Made in China

Ei, tegelt ma ei ole uurinud, kus eed asjad tehtud on, aga olen avastanud enda jaoks uue tellimis lehe, kust oma pisikesele Miakesele armsaid asju tellida. Noo seal kõik lihtsalt niiiiiii armsad, et ei saa ostmata jätta 🙂

Kirjutan, sellet kuna nüüd hakkab teine laadung vaikselt kohale jõudma ja siiamaani pole asjades pidanud pettuma!

Kunagi, kui aega leian, saan pilte tehtud ja üles laaditud kaaa..

Noored emad.

Olen tähele pannud, et mingi uus mood on teistel noortel noori emasid maha teha. Et umbes, “Noored emad, kes on lastega kodus, istuvad ainult internetis ja jagavad facebookis mingit jama.”, “Nii halb aeg on ja sa otustasid lapse saada”, “Noored emad ei oska üht ega teist” jne.

Esiteks. Kulla inimesed, olge nüüd head ja arvutage, kui vanad olid teie emad, kui nad esimed lapsed said? Kui vanad?! Minu ema oli näiteks 21/22 NAGU MINAGI. Kui mu ema teise lapse sai , oli ta umbes 23/24. Minu elukaaslase ema oli umbes 23 aastane, kui ta esimese lapse sai. Ja kindlasti on neid emasid veel paljupalju, kes olid TÄPSELT SAMAMOODI  noored emad nagu meiegi. Kas tahate nüüd väita, et nad olid halvad, kuna olid noored? Ei usu! Mina olen küll ilusti üles kasvatatud, samamoodi ka minu õde ja vend. Ning usun, et ka teie olete hästi kasvatatud. Aga milles siis probleem, miks olen siis mina halvem? Miks ma siis pean saama enne 30 v 40, et võiks hakkata lapsi tegema? Hilja ei ole veits?!

Teiseks. Halb aeg, raha vähe, majandus langus ja blablabla.. Öelge nüüd, millal on ülde siis olnud hea aeg meil?! Kas seda head aega üldse tulebki? Ma usun, et kui ma jääks seda head aega ootama, sureksin ennem lapsetu vanatüdrukuna!

Sama moodi toon näitena meie vanemad. Sellel ajal kui meie sündisime, oli samamoodi HALB AEG. Isegi veel halvem. Toidupoest ei olnud kõike saada ja kui midagi oli siis saadi see talongidega. Inimestel raha ei olnud ja majandus oli samamoodi halb. Aga näed, meie vanemad ei hakkanud ootama seda valget laeva. Ikka lapsed sündisid, ikka loodi perekondi, ikka saadi kuidagimoodi hakkama! Ning ma ei ütleks , et oleks pidanud kuidagimoodi halvasti elama. Usun, et kui meie esivanemad oleks elanud samasuguse mõtlemisega nagu teie, et on halb aeg, milleks lapsi teha, siis polekski enam vast eestlasi!

Kolmandaks. Sa arvad, et emal , kes on lapsega kodus, on ilmatu aega siin fb’s istuda ja niisama internetis ringi möllata? See on väga vale arvamus. Naine, kes on lapsega kodus, peab rahustama kisavat last, samal ajal talle süüa tehes ja pamperseid vahetades. Ehk isegi peput pestes ja riideid vahetades. Peab teda koguaeg õpetama, arendama ning leidma uusi mooduseid ja asju, et laps oleks rahul ja õnnelik. Olema loov.  Kui laps magab, tuleb tube koristada, sest paratamatult lapsega tegeledes tekib ilmatult palju sodi, ning mänguasjad on mööda maja laiali, samalajal pead panema pesema uue laadungi pesu ja just pestud pesule pead leidma koha, et saaks kuivama panna. Siis peab tegema mehele süüa ja hoolitsema ka koduloomade eest. Ja kui mul lõpuks on aega maha istuda ja arvutisse minna siis noo andke andeks, et ma julgesin facebooki lehe lahti teha..

Ning neljandaks. Küll on tänapäeva noortel mõtlemine. Noor neiu, kes kekutab linnapeal ringi ilgelt mini seelikuga, nii et p***e paistab, kelle prioriteediks on poiste sebimine, alkoholi joomine ja peolt peole käimine, sinna juurde kuskil ööklubidest tantsimised, on igati paremad inimesed kui need noored neiud, kes leiavad, et elul on muudki pakkuda. Ehk siis alustavad oma eluga, loovad perekonna, hoolitsevad oma laste eest jne nagu peab. WTF INIMESED?!

See on küll MINU arvamus, aga mina küll leian, et need noored neiud , kes on leidnud, et pere on tähtsam kui ööklubid ja alkohol on tuhatmiljon korda etemad!!

No ausalt ka!

Ma ei taha enam neid halvustavaid kommentaare saada, et olen noor ema ja ei oska oma last kasvatada. Ning palun ärge vaadake ming ka nende altkulmu pilkudega, sest olen noor ja mul on beebi! Leian, et olen piisavalt vana, et pereeluga alustada ning ei ole karvavõrdki halvem teistest inimestest! Ma armastan oma last ja kasvatan teda VÄGA suure hoolitsuse ja armastusega ning ärge tulge mulle ütlema, et noor ema olla on põlastusväärne. EI OLE!

Haiglalood 2 ehk haiguse põhjustaja otsingul.

Niisiis, kujutate ette, selleks et teada saada mis lapsel viga on, läks meil 4PÄEVA aega. 4PÄEVA!!

Kõigepealt, kui jõudsime erakorralisse, seal arstitädi ( kes õnneks oli eestlane) uuris ja puuris ja kuulas ning ütles, et jätab meid haiglasse, et välja uurida, mis siis lapsel viga on, et kõht nii lahti. Seal samas võeti kohe ka kaka proov, sest ta oli jõudnud juba kakkada. Ning siis saadeti meid palatisse.

Palatis võeti mu pisike ära, et võtta talt vereproov ning panna kanüül. Oh seda kisa, mis sealt pisikesst kõrist tuli. Ma küll ei tea kus see protsetuuride palat neil on, aga lapse kisa oli kuulda üle lastehaigla. Pisar tuli lausa silma, et miks kurat nad piinavad mu pisikest. Veri võetud, toodi Mia tagasi ning taheti ka pissiproovi. Teate, et imikutelt võetase pissiproov mingi kotikese sisse, mis kleeibitakse kas noku või tussu külge. Poistel sessuhtes asi lihtsam, et noku saab sinna sisse panna, aga tüdrukutel on asi juba veits keerulisem, õnneks saadi proov ikka kätte. Ning selleks õhtuks jõeti meid rahule.

Teisipäeva hommik. Tuleb õde, kes käsib uue pissiproovi võtta, kuna eilne oli halb. Okei , teeme siis. Aga kae nalja, Mia otsustas selle kile täis kakkada ja tänu sellele tuli see küljest ära. Olgu siis, käin küsin uue, aga selle aja jooksul on Mia jõudnud juba mähkmetesse pissida, ning pissiprooviga tuleb oodata. Panen siis uue kile peale, mille ta kisub jalgadega küljest ära, panen uuesti ja uuesti ja uuesti. Pärast pika jändamist tuleb sinna pisike tilk pissi ja muidu saab ta kokku ka beebikakkaga. Tuleb õde ja viskab musta kile ära, toob uue ning paneme uue peale. Mia on juba selleks ajaks kurjaks saanud, et kui kaua võib mingit kilet mulle tussu külge kleepida ja ei lase õel üldse tööd teha. Ka selle kilega juhtus miskit, et seda ei saanud kasutada. Saime JÄLLE uue ning siis hoidsin teda palja pepuga nii kaua kuni pissis ja hoidsin ta jalgu üleval, et jumala eest selle kilega miskit ei juhtuks. Saimegi pissi kätte, oh jess!!

Siis öeldi, et on vaja uus kaka proov võtta. No olgu, sellega pole probleeme, ta nkn kakkab ju miljon korda päevas. Siis arst ütles ka, et vereproov on korras ja paneb meile ultraheliks aja kirja. No, eks siis jääme ootama..

Kolmapäev. Tuleb arst, räägib, et kakaproovist ei leitud midagi, aga pissiproov vaja uuesti teha. Mina: o.0  Nalja teete v?????  Ei olnud nali. Nali oli saada see pissiproov JÄLLE. Noo saime õnneks paremini hakkama kui eelmine päev. Käisime ka siis ultrahelis ära, kus öeldi, et kõik paistab korras olema. Mis te nalja teete v?! No lapsel ometi on ju miskit viga, aga mis, seda ei leita..

Neljapäev. Hommikusel arsti ringkäigul selgub, et Mial mingi bakter sees, mis ei tohi olla. Lõppudelõpuks saame hakkata raviga pihta. Neli päeva viga otsinud ja LÕPUKS on see leitud. Halleluuja! Me saame nüüd Mia terveks ravitud 🙂

Reede. Arst teatab, et ravikuuri võime kodus lõpetada kui kellelegi külla ei tohi minna ja keegi meile külla ei tohi tulla! Sest lapse immuunsüsteem hetkel nõrk ja võib kergesti haigestuda. Noh, misseal ikka. Oleme siis kodus ja ravime lapse terveks. Peaasi, et ta terveks saaks!!

Muidugi, hetkel olen ma vanemate juures, kuna koduvõti on elukaaslase käes ja koju ei saa minna. Aga ma luban, et ma ravin teda ilusti järgnevad päevad!

Miake

 

Haigla lood 1 ehk siia sattumise lugu.

Juhtus nii, et massazid l6ppesid meil nii, et Mia sai polikliinukst mingi viiruse endale kylge ja see l6i tydrukul k6hu totaalselt lahti.

Ega ma alguses ei teadnudki, et viirus kiusab teda.

Kui reede 6htul kakkas, vaatasin kyll, et see kaka vets imelik, kuid ega ma sellele kohe t2helepanu p66ranutki. Alles laup2eval l2ks asi kahtlaseks, kui avastasin, et laps kakkab peaaegu iga tund ja kaka vedel. Arvasime siis, et eks need hambad ole, mis neiule liiga teevad..

Aga pyhap varahommikul hakkas Veiko vetsumaja vahet jooksma, sest p6hja l6i alt 2ra. Selleks ajaks oli Mia suutnud juba kymneid kui mitte kahekymneid kordi kakkada.
Siis juba m6tlesime, et asi veits kahtlane. Ning kui juba mina ka vetsu pidin tormama, helistasin emale, et ega neil sellist jama pole. Ning mis v2lja tuli- tervel perel pasandeeria kallal. Siis ma m6istsin, et meid kimbutab viirus.

Esmasp2evaks oli teistel see jama yle juba l2inud, aga vaene Mia, nagu ikka kiusatakse k6ige v2iksemaid k6ige rohkem, lasi samamoodi edasi. Siis olin ma juba sunnitud perearstile helistama, sest laps oli juba nii h2das ja mina v2ga mures ja me kolmekesi t2itsa magamata ning sadamiljon muret veel. Arst see k2skis kohe suuna haigla poole v6tta. Noo, nagu k2stud nii ka tehtud. Helistasin 6ele, kes meid 2ra t6i..

Nyyd on juba kolmap2eva 6htu ja me oleme ikka siin ning Mia kakkab IKKA samamoodi.
K6igest toimuvast ikka pikkamooda kirjutan ka, aga nyyd pilt ka minu pisikesest vaesekesest tibulinnukesest.
image

Kanyyliga beebi 😦

Heategu!

On kaks kohta, kuhu mul pole mitte kunagi kahju raha anda, või heategusi teha või natukenegi kuidagigi aidata – LAPSED ja LOOMAD!

Noo, lihtsalt mõtlen pisikestele beebidele, kes sünnivad, kas liiga vara või mingi probleemiga ja riigil pole raha, et aidata neid, et nad ilusti elama jääks. Siis tõesti, andke andeks, aga minuarust selle kohapeal pole ükski summa liiga suur, et neid aidata. Sest olles ise saanud nooreks emaks, sünnitanud, saanud oma vastsündinu karjuva üdinisti rooosa ja terve pisikese omale kõhupeale, ei suudaks ma ette kujutada nende emade valu, kelle lapsed on enneaegsed või sündinud mingisuguste haiguse või komplikatsioonidega ja peavad olema mingite voolikute ja torude küljes ning kelle elu ripub mingi aparatuuri küljes, mille jaoks haiglatel pole raha, et osta. Annetan hea meelega, jah annetan! 

Ja olen annetanud ka, andsin raha enneaegsetele 🙂

Ja teiseks, kellest on mul mega kahju on loomad. Oh inimesed, kuidas on teil küll südant oma kassid ja koerad tänavale visata? Olen isegi KÜÜLIKUID ja HAMSTREID ja selliseid koduloome leidnud varjupaiga kodulehti uurides. NAGU TÕESTI? Miks kuradipärast sa võtad ta siis endale, kui mingi ajapärast viskab üle ja lööd ta kodust välja? Loomad on SAMAMOODI elusolendid, elavad, tunnevad valu/rõõmu, vajavad hoolt ja hellust ja kõike muud sellist nagu inimesed. Aga, miks me siis arvame , et oleme nendest paremad, tähtsamad ja targemad? Ei ole ju! Nii, et ka nendele õnnetukestele pole kahju mul anda seda, mida nad vajavad 🙂

Sellest teemast tahtsin kirjuada sellepärast, et täna otsustasin, et teen natukese rõõmu ühele pisikesele lastekodus, kes on jõulupuule pannud oma jõulusoovi (noh kui ise ta nüüd seda tegi, aga jah..). Ja kinkisin ühele pisikesele 2aastasele Iirisele nukumaja. Oeh, nii mõnus ja hea tunne on kohe! Mõelda vaid, tänu minu teole säravad nüüd jõuludel ühe pisikese tüdrukutirtsukese silmad 🙂

Kahjuks on neid jõulusoovide täitumist ootavaid lapsi veel palju ja palju ning ma ei ole KAHJUKS rikas, et saaks kõigile kinke teha. Siis loodan, et kui keegi satub siia seda postitust lugema, oleks nii hea ja paneks ühe pisikese silmad särama ja tooks talle naeratuse suule!  http://www.heategevusfond.ee/joulupuu/

 

Lõpetuseks pilt siis oma rõõsastroosast tervest vastsündinud beebist. (oeh, kuidas nad kasvavad küll ruttu 😦 )

Image