Igas meepotis on natukene tõrva.

Olen täheldanud, et igas suhtlus ringkonnas/sõprusringkonnas on üks isik, kes tahab teiste rõõmu ja heaolu kuidagi nagu, kas ära rikkuda või halvustada. Ta nagu saaks mõnu sellest, kui muudab kellelegi tähtsa ja hea asja kuidagi ebameeldivaks. Miks? Mida see inimestele annab?

Enda tutvusringkonnas on ka kahjuks üks selline, kes nagu meelega üritaks teistele jama tekitada või  kõik ilusa halvaks muuta. Kunagi pubekana oli ta poole hullem, aga nüüd on nagu asi paremuse poole muutunud, või on asi selles, et ma ise ei ole enam nii palju selle inimesega suhelnud.

Aga konkreetsemad näited siis pubeka aegadest. Kus üks mu tolleaegsetest sõbrannadest leidis endale nn tüübi, kes talle väga meeldima hakkas ja  tunded polnud üldsegi mitte ühepoolsed. Kui aga see meepotis olev tõrvatilk sellest teada sai ning juhtus, et sai selle tüübuga “KOGEMATA” kokku ning poiss oli jumala purjus, kasutas neiu selle rängalt ära ja ronis temaga kohe voodisse. Nagu sellest veel vähe oleks, leidis ta, et kõige õigem on sellest kõigest detailselt rääkida tüdrukule, kes oli juba hullult sees. No kas see pole siis mitte meelega haiget tegemine oma tuttavatele?Ega see polnud ainus kord, neid kordasid, kus inimene tegi meelega teistele haiget oli kümneid ja kümneid..

Praegusest ajast aga on ta ennast ikka palju tagasi tõmmanud, kuid ikkagi juhtus ükskord nii, et fb’s kirjutasin Veikole meie laulu sõnu ja a’la ma armastan sind ja blablabla niisama armunu möla. Ning tema leidis et peab sinna alla kindlasti kommenteerima et ” Kuule Sinu musike käis täna minu juuures!” . Ja mulle tundus see nagu parastades, või , et kuule, muutu nüüd armukadedaks jne.. Ma ei tea kuidas, teie arvate, aga mina leidsin, et see kommentaar oli natuke kohatu seal all. Ma muidugi ei muutunud armukadedaks, kuid ikkagi tundus, et inimene üritas minu õnne lõhkuda. Nagu oleks tulnud ta oma nõelaga minu imelist roosat seebimulli torkima..

Ma kujutasin ette, et ainult minu tutvusringkonnas on selline inimene, aga ei, tegin avastuse, et selliseid inimesi on veel. Sest üks päev oli nii, et fb’s teade, et kaks inimest kihlusid ning kui hakkasin kommentaare lugema jäi üks selline tore kommentaar silma nagu “näh, mismõttes, ise nii noor neiu ja juba rikud oma elu ära!” Ma mudiugi ei tea, kas see oli naljaga või mitte ja pole ilus inimestest halba mõelda, kui neid ise ei tea, aga paistis nagu väga kohatu ütlemine sellisele sündmusele, “palju õnne” ‘st oleks väga piisanud!

Kas siis inimesed tõesti ei mõtle, enne kui nad midagi teevad või ütlevad, või ongi meie seas selline ports inimesi, kellele meeldib teistele meelega haiget teha ja tunnevad nagu reaalselt mõnu sellest? Kui jah siis, mis kurat teil viga on?!

Advertisements

Midagi maitsvat!

Olen juba teist päeva majas olnud ja siin kokkan ma suure heameelega, parema tujuga kui kodus. Juba sellepärast, et köök on kolm korda suures ja puupliit on üks maailma parimatest asjadest! 🙂 Niisiis, mõtlesin proovida teha kana mingis mee värgis, ma päris täpselt veel ei tea, mis see tahab olla aga asi siis järgmine.

  • Mine poodi, osta kilo kanatiibu, koibi, mida ise tahad.
  • Osta ka Maggi idea maitseaine kanale, meega

Image

  • Sulata kana
  • Pista kana koos maitseainega kotti ja siis küpsetusalusel otse ahju!

Image

  • pakil on kirjas, et küpseks 200c juures 55 min, aga puupliidiga kraade ei saa valida, nii et arvatavasti läheb sellega kauem aega!
  • Mina hoidsin kana ahjus umbes kaks tundi ja tulemus tuli vapustav!

CAM00344CAM00346

 

Kõrvale tegin veel riisi ja tomatikurgi salatit ja kõht sai täis!

CAM00348

SOOVITAN!!

 

Toila Termid!

Eile oli siis selline tore päev, et sain kätte oma sünnipäeva kingi, mida pidin ootama 2kuud. Sest selleks oli vaja jätta Mia vanaema ja vanaisaga, aga koguaeg oli selline teema, et õde oli juba oma lapse nende hoida toonud ja mina ei tahtnud olla õel ja nõme, et lasen vanematel kahe põngerjaga möllata. Nii ma siis ootasin kannatlikult oma aega..

Läksimegi siis Veikoga Toila spasse. Oiiii kui mõnuuuus. No nii hea lihtsalt. Käisime läbi kõik saunad, mis sai. Tahtsime ka katuse sauna minna, aga see oli kinni, kuna sinna saamiseks pidi käima õuest läbi, aga nagu teada on meil siin -15 ja siis selliste ilmadega ei lasta külalisi sinna. Veel mõnulesime mullivannis, lastebasseinis ja ujumisbasseinis ka. Nii mõnus oli lihtsalt, juba sellepärast, et see suvi ei käinud ma kordagi ujumas. Ma isegi ei tea miks, ei tahtnud oma suure kõhuga seal rannas möllata, sest niisama vaadati mind juba sellise pilguga et ” Vaadake tatt saab lapse” (sorry, et ma näen välja nagu oleks 15) ja üks põhjustest oli see ka , e rasedana ei kannatanud ma üldse päikest ega kuumust..

Kui sai kolm tundi seal saunatatud ja ujutud läksime toila hotelli restorani, kus tellisime endale metsea praadi ahjukartulitega, mis maksis 15€. Mina küll alguses vaatasin poole odavamaid asju, aga Veiko ütles, et kui juba sis juba! Nii me endale seda lubasimegi. Einetasime siis seal rahulikult ja ütlen ausalt, praad oli imemaitsev! Kui sellist väljaminekut saab endale lubada kahjuks ainult krd pooleaasta jooksul ja kui nii kaua eemal Miast olla, siis tuleb selline lapseigatsus ka juba peale , et söögilauas rääkisime me ainult Miast 😀 

Aga muidu oli kõik võrratu ja vähemalt sain ma oma sünnipäeva kingituse kätte ning see oli väärt ootamist!

Vajan suuremat voodit!

Miaga on nüüd selline lugu, et juba vähemalt nädal aega on ta olnud pahas tujus. Koguaeg viriseb ja joriseb ja pahandab jne. Üksi ei või teda nagu sekundiks jätta, sest nii kui mina silmapiirilt kaon on kohe nutt lahti. Jama on ka selles, et teistega ta hetkel nii väga leppida ei taha ka, koguaeg aeg peab emme juures olema ja see on lihtsalt nii väsitav. Ei tea mis periood meil hetkel on, või mis teda siis nii vaevab, ehk on ikkagi hammas tulekul..?

Aga jutu point on selles, et ta ei taha kuskil üksi olla ja samamoodi keeldub ta ka omas voodis magamast, lihtsalt keeldub. Ma võin ta panna tema enda voodisse ja siis me kuulame tundide kaupa jonni ja virisemist, või siis nii kaua kui ise jaksame seda kuulata, sest tema ei väsi virisemast, mis sest et uni juba nii silmas, et laps nutab juba põhimõtteliselt läbi une. Aga, kui võtta laps oma voodisse magama, panna pikali, tasub sul ainult tekk peale panna ja ise korraks kõrvale visata ja juba ta nohiseb.

Mul ei oleks selle vastu miskit, et ta meie kõrval magab ja värki, aga meie voodi on NIIIII väike, et kolmekesi on seal lausa piin magada, teades veel seda, kuidas kõige väiksemad suudavad kõige rohkem ruumi võtta. Ja kui Mia meie juures magab on asi nii, et ma ei tohi talle selga keerata, sest siis ta ka kuidagi tunnetab seda ja kukkub kohe kisama. Nii ma siis magangi koguaeg ühe küljepeal ära lömastatud ja krambivaludes. Ja nii ma olengi nädalaega MAGAMATA!

ToDo-list

Mõtlesin ka, et peaks endale vist mingisuguse ToDo-listi tegema, et saaks asjad tehtud. Sest on asju, mis lihtsalt seisavad ja ootavad tegemist ja valmis saamist, aga näe, koguaeg lükkan edasi..

Näiteks pidin ämmakale siis meili saatma, kui alustan pillidega teist lehte, et siis saaks uue aja kirja pandud, aga minul on teisel lehel alles seal aind nädalajagu pille ja kirja pole ikka saatnud. Või peaks Miale väikseks jäänud riided ilusti kokku panema, aga need on mul ikkagist pillapalla laiali, samamoodi ka riided mis on puhtaks pestud ja ootavad kapipanemist. No ei suuda lihtsalt millegagi alustada. Miks?

Miks sa siis ei saa sellega hakkama, kurat võtku Kärt, tee oma asjad ometi siis ära!!

 

Et midagi ka meelde jääks.

Eile oli siis nii, et käisime Veikoga poes ja ma nägin pliiatsipakki ning nagu väike tüdruk, pidin ma selle ka kohe saama, sest mul tuli suur joonistamise isu peale. Ma olen küll oma joonistamised ja maalimised peale loengute otsasaamist unarusse jätnud, aga vahest ikka tuleb tuhin sisse.

Mõtlesin siis, et mida joonistada, hakkasin otsima pilte, aga siis turgatas pähe mõte, et võiks teha Miale pisikese MÄLESTUSTE RAAMATU ning igale lehele saaks joonitsada kõrvale ka mingi pildi. Hakkasingi siis pihta, aga siis juhtus selline tõsiasi, et ma ei leia lihtsalt oma kustutuskummi üles ja ilma selleta ei suuda ma ka joonistada, no on lihtsalt selline kiiks, et ei suuda. Nii ma pidingi mõtte hetkeks peast laskma..

Teiseks tahaks ma sünnitusmajast saadud käepaela karpi panna, kuhu saab koguda veel Mia asju, et siis kunagi talle näidata, kui kihvt tüdruk ta meil on.. Aga kae nalja, ma ei suuda ka seda üles leida. Ma väga loodan, et see pole mingite asjadega kogemata prügikasti sattunud, sest mul oleks sellest väga kahju, ja loodan, et see on lihtsalt kuhugi nii ära pandud, et mu vana pea hetkel ei suuda lihtsalt selle asukohta meelde tuletada..

Aga joonistada tahaks ma ikkagi kangesti, aga ei tea mida..

Kuidas jääda ellu pohmakaga kantseldades last..

Ei, ärge arvake, et ma nüüd siin iga vädalavahetus käiksin pidutsemas ja põeksin pohmakaid. Lihtsalt seekord juhtus nii, et tahtsin üle VÄGAPIKAAJA minna sõpradega lihtsalt välja ja võtta paar dlighti. Kuid juhtus nii, et paaris sai päris mitu ja lihtsalt välja minek lõppes baaris. Võin julgelt käe südamele panna ja öelda, et peale sünnitust on see mu teine pohmakas (muidugi raseduse ajal polnud neid üldse), sest esimene oli peale aastavahetust, kuna jõin veini ja šampust ja ühe rummikoksi segamini..

Aga teemast siis.

* Ärka nii hilja kui võimalik.

* Veeda võimalikult palju aega voodis, otsi lapsele pikali olemisega tegevusi.

* Pane laps nii tihti kui võimalik maga ja maga koos temaga.

* Kõige tähtsam, lase mehel/lapseisal/elukaaslasel tegeleda lapsega ja see päästab su elu. Muidugi tegime me juba enne magajäädes kokkulepe, et tema tegeleb lapsega ja vastutasuks soovis ta mult midagi, mida mehed ikka tahavad..

Aga olgem ausad, see leping päästis mu surmast ja ega tema soov ka ju halb polnud. 😀

Ja palun, ärge mind nüüd risti lööge, et ma üks õhtu ülepikapika aja ennast kogemata purju jõin..

Sorry I'm Not Sorry

Tahaks oma kodu!

Selline jama, et meil ei vea üldse nende üürikatega, no kohe üldse ei vea.

Tartus esimene üürikorter oli alguses mõnus, soe ja korras. Muidugi oli suvi ka. Aga niipea kui ilmad sügiseks muutusid muutus ka korter hallituse kambriks. No küll me võitlesime ja kütsime ja pesime ja tuulutasime ja möllasime aga hallitusest lahti ei saanud. Ainult hallitus sai minu pisikesest armsast Jänksipänksist lahti. Kurb kohe meenutada, et mingi fakking korteri pärast suri mu lemmikloom minu käte vahel. No see on kogemus, mida enam eales kogeda ei taha! Muidugi sai hiljem see hallitus lahti ka meist, sest me ei suutnud enam võidelda selle pasaga seal. Ning lihtsalt otsisime uue üürika..

Teise üürika kohta pole mul küll halbu sõnu. Korter oli mõnus, soe ja hea aastaringselt. Ainuke miinus, mis seal oli oli see, et korter kubises pisikestest punastest sipelgatest. Nagu elaks sipelga pesas, ausalt noh. Kassi toidukaussi ei saanud mitte kuhugi panna. paaritunni pärast kubises see sipelgatest. Nii me siis seal uputasime ja mürgitasime ja lömastasime neid. Pole hullu, vähemalt ei elanud hallituses ja sipelgad meid väga ei seganud ka, vähemalt kallale ei tulnud ja lõpupoole jäi neid vähemaks.

Nüüd elame Nõmmel ( Kohtla-Nõmmel) üürikorteris ja alguses oli jälle kõik tore ja ilus ja värki, kuni saabus sügis. Jama oli selles, et meie alune korter oli tühi ja hallitas ning oli niiskust täis. Nii tungis see kogu niiskus meilegi. Et lapse pärast peab korter soe olema, pidime korterit rämedalt kütma. Ja seal on ainult elektri radikad. Nii muutusid meie kahtoalise korteri arved müstiliseks..

Aga asja tipp on see, et eelmine aasta, 28. dets, tahtsime teha muudatusi ja Veiko hakkas seal mööblit vedama ühest kohast teise, kuni jõudis riidekapini. Seda natuke lükkas ja tiris, kuni kapi tagant ilmus välja mega hallitus. Lükkasime ka lapse voodi seinaääraest eemale ja täpselt sama lugu. nagu miks? Ma lihtsalt ei jaksa enam selle jamaga mässata. 

Veiko helistas siis omanikule ja rääkis asja ära ja kujutate ette, ainuke soovitus mida antakse, et õhutage, hoidke aknaid lahti. MIDA P***ET nagu?! Mul on kodus 5 kuune laps, kelle tervisele see hallitus ei mõju üldse hästi ja üldse kes see loll hoiab aknaid lahti kui tal toas imik? Ja veel keset talve?! 

arghh, ma läksin nii keema.

Ning sellest ajast oleme ööbinud minu vanemate juures. Aga no see pole ka mingi elu ju!

Ühesõnaga, miks kurat ei võida minaoma miljoneid, et saaksin osta normaalse päris oma kodu?

Pane pildi ka oma Jänksist, kes läks hallituse saagiks..

Image