Mis teha siis kui laps keeldub oma voodis magamast?

Mul on juba kergelt kolm kuud selline probleem, et Mia on lihtsalt nii memmekaks muutunud, et esiteks, ta keeldub teistega olemast peale minu, ta keeldub teistega magama jäämast peale minu ja mis kõigehullem, ta keeldub oma voodis magamast.

Eks mulle siis öeldi, et lastel tekibki vahepeal selline aeg, kus ta on memmekas ja kõik lapsed on sellised. Aga, no kuulge, 3 KUUD ? Ma ei jaksa enam. Ma pole see 3 kuud saanud ilma Miata väljagi ( ei, ma ei mõtle kuhugi joomapeale või öö läbi pidutsema, vaid näiteks oma kalli mehega kuhugi restorani või spasse näiteks). Ma pole terve see aeg saanud oma mehe kaisuski magada (KUIDAS MA IGATSEN SEDAAA!), sest Mia lihtsalt keeldub minu kõrvalt lahkuma ja meie voodi on sedasi ka paigutatud , et ta peab keskel magama, muidu  vastasel juhul keeraks ta ennast kolaki põrandale ja see poleks eriti vastuvõetav mõte.. Ning mis kõige hullem, mul pole selle kolme kuu jooksul olnud ÜHTEGI ööd, kus ma oleks saanud normaalselt TERVE ÖÖ magada. Ma lihtsalt ärkan iga mingi aja tagant üles, kuna ma lihtsalt mingil põhjusel pean vaatama ja kontrollima oma last, et ega ma pole talle peale keeranud või on ta ikka tekiall, või mis iganes mu aju välja mõtleb. Ning ta lihtsalt magab nii, et keerutab ja peksab käte-jalgadega ja ei lase lihstalt mul korralikult magada.

Kuid kui me terve tänase öö JÄLLE jagelesime ja jändasime, viskas mul sõna otseses mõttes üle. No ma lihtsalt ei jaksanud enam, EI JAKSANUD! Ma olen lihtsalt nii VÄSINUD ja STRESSIS juba sellest jamast, et mul on tunne , et lasen endale varsti kuuli pähe.. Nii ma siis tõstsingi Mia hommikul poole 7me aeg tema voodisse ja tõin talle pudeli piima. Jäi selle ilusti ära ja jäi rahulikult sinna mängima kuni.. Kuni tekkis uni ja tahtis minu juurde tagasi. Aga ei, ma pidin tugev olema ja lasi tal ennast magama kisada seal. See pole kuigi kerge, sest lapse nutt on niiinii südant lõhestav ja iga paari minuti tagant käis mul mõtte , et ei ma  võtan ta ikka enda juurde, sest ma ei suuda kuulata kuidas ta nutab, ei suuda ( üks põhjus muidugi sellepärast , et ma ei JAKSA kuulata seda ENAM, aga muidugi tegelt sellepärast, et mul hakkab ihtsalt nii kahju ja tahaks koos temaga nutta seal). Aga õnneks ma pidasin vastu ja kuulasin vähemalt POOL TUNDI ta nuttu, aga ta jäi õnneks magama.. 

Ja ma väga loodan, et me saame selle kaisus magamise välja juuritatud kuidagi ning mu normaalne elu saab edasi minna, sest vastasel juhul ma, kas jooksen kisades minema või lasen endale kuuli pähe.. (jumalaeest ärge kõiki asju päris tõepähe võtke, ma armastan oma last ja ei lase endale kuuli pähe, sest ma ei soovi, et Mia jääks ilma nii imelisest emast, nagu mina..)

cindy campbell scary movie 2 gif

 

 

Advertisements

Omamoodi geenius

Üks päev mõtlesi, et Miale oleks vaja kevadeks sellist soojemat jopet. Mõeldud tehtud – leidsingi ostas sellise sobiva jpoe koos paksude pükstega, ostsin ära ja avastasin, et inimene elab veel samas linnas , kus mina. Mõtlesin, et oh kui hea, ei ole vaja hakkata nende pakiautomaatidega jamama ja riided saab ka kohe kätte. Nagu näha, EKSISIN!

Veiko küsis sellelt inimeselt telefoni numbri ja ütles, et elab ka samas linnas, et ohh näed, saan kohe ise järgi tulla. No, algus läks libedalt ja jagaski oma numbri. Aga edasi, kui üritasime seda isikut kätte saada, siis tulutult, ei vastanud lihtsalt. Mitu päeva helistasime. Lõpuks kui siis kolmpäeva hiljem vastas, ütles ta et oli juba asjad pakiautomaati viinud.

Nagu MIIIIKS SA NIII RUMAL OLEDD???

Viid asjad pakiautomaati, et inimene, kes samas linnas elab saaks nad sealt välja osta? Päris geniaalne ideee!

Internetis ostlemine vs. poodides ostlemine?

Olen palju mõelnud sellele, et kui palju on tänapäeval inimesi, kes reaalselt käivad poodides shoppamas? Või ollakse sama laisk nagu mina, kes paremameelega teeb arvuti lahti ja valib omale meelepäraseid asju interneti poodidest?

Näiteks mina olen tõesti laisk, ma ei viitsi end riidesse toppida ja linna sõita selleks, et mingit vajaliku asja osta (okei, väljaarvatud toidud). Selle asemel ma lihtsalt käivitan arvuti, ning “shoppan” internetis. Ja see ei ole ka selline shoppamie, et lähen tead siin mingi spotlandi lehele ja hakkan sealt asju valima, ei, mina tavaliselt avan osta.ee ja uurin sealt, kas seal on parasjagu müüa, ODAVAMALT KUI MUIDU POES, seda mis minul hetkel vaja läheb.

Näiteks, minu suurim raha säästmine oli ostas selline, et kui ma rase olin, oli vaja hakkata lapsele asju ostma. Nii ma siis sattusingi peale oksjonile, kus oli müügis võrevoodi, madrats, käru(õe lapsele), söögitool(õe lapsele) ja turvahäll, ning kujutate ette, selle kamraadi sain ma kõigest 20€’ga, ehk siis iga asjaeest maksin kõigest 4€! Milline säästmine!! Samamoodi ostan ka lapsele riideid sealt, sest osad inimesed müüvad kotitäis või kahe kotitäie kaupa, nii et üks ost ja riidekapp riideid täis. Ning sa ei maksa ühe bodi eest 20 € vaid kotitäie riiete eest 15€. Ja asjad on väga korralikud!

Muidugi endale olen ostnud asju aliekspressist või sportdirectist ja säästnud raha ikka päris palju, võrreldes sellega kui peaks nüüd poodidest otsima hakkama endale asju.

Samas nagu ma mainisin, olen ma ka laisk ja ei viitsi  poodides ringi tuuselda. Ma olen riidepoodides nagu mehed, kes astuvad korraks sisse ja siis tahavad kohe karjudes välja joosta, et “Lähme juba minema”! Ma lihtsalt ei viitsi, no ei viitsi! See on ju nii väsitav ja niikuinii ma ei leia sealt endale midagi sobivat. Või veel enam, kui isegi leian, ma pean ju seda selga proovima. Ja  mõelge ise, sul on seljas näiteks talveriided ja sa leiad enale sobiva t-särgi, sa pead ju kõik seljast kiskuma, selle särgi selga panema ja kui sobib, siis on kõik korras, AGA kui ei sobi?! Sa topid enda riided tagasi ja kõik hakkab jälle otsast pihta! See on ju nii väsitav! Naised, kuidas te suudate?

Emasüda

Mu vanemad on mulle koguaeg rääkinud, et kui mina väike olin ( alates juba imikust saati) vigastasin ennast koguaeg kuidagi moodi, nii et lõpuks isa ei teadnud, kellele kiirabi kutsuda, kas minule (kes on JÄLLE ennnast vigastanud) või siis mu emale ( kes on juba südamerabanduse äärel). Sest minuga juhtus KOGUAEG miskit, küll ma kukkusin pea lõhki, küll ma toppisin asju pistikupesasse (emme rääkis, et peale seda nägin ma välja nagu multsikas, jooksed püsti ja nägu musta värvi..), küll ma kukkusin kuskil alla jnejne. Kõik mis oli võimalik juhtuda juhtus alati minuga.. ( Ükskord käisime paljajalu jões tsillimas ning ma astusin suusakepi ora endal läbi jala. Selline juhtum on küll kindlasti 1 sajale, aga näe mina olin selle ühe seas 😀)

Igatahes, mina muudkui naersin nende lugude peale ja mõtlesin, et kui hull see asi ikka olla saab. Aga nüüd, kui mul endal laps ja sellises eas, kus ta õppib pöörama istuma roomama jne on see asi juba hull, VÄGA HULL. Sest ta ei suuda kuidagi paigal olla ja keerab ennast koguaeg ksukilt PEHME PEALT KÕVALE PINNALE ja siis teeb endale kuidagi moodi haiget. Ning mina nagu hull kanaema jooksen, et jumalaeest ära tee sedaa!!

Näiteks täna, panin ta voodi peale istuma ja tal oli kindlast vaja end selili visata ja lõi oma pea vastu voodi äärt ära. Nutis natuke ja rahunes maha. Aga minu emasüda ei rahunenud ju maha. Mina hakkasin mõtlema kõige hullemat, et äkki ta sai peapõrutuse, äkki juhtus midagi hullemat, äkkiäkkiäkki… Ja ei julenud teda mõnda aega õue magama ka viia, sest äkki on tal miskit hullemat viga..

Nüüd ma siis mõistan oma ema ja never again naera nende juttude peale, kuidas ma oleks endaasemel tapnud (mitte nagu päriselt mudiugi) oma ema!

Kerge kriis

Selline lugu, et  kriis on peale tulnud.

Ei, mitte minul ega mu mehel vaid MIA kasvab nii kuramuse kiiresti ja on nii imelikus pikkuses hetkel, et mida ma talle küll selga panen??Suuruses 68 on kas kitsad või hakkabad lühikeseks jääma ja kuna arvestades seda, et riidesse panek on meil üks suur kaklus ja kisa siis kitsad riided jäävad lihtsalt mängust välja. Ja nalinaljaks, aga 74 suuruses riided on suured.. Nii ta siis kannabki kas nats lühikesi või siis ikka korralikult pikkemaid riideid..

Mina pole sellest aru saanud, et miks ei või beebidel olla neid vahepealse suurusega riideid ka. Sest kui 68 väikeseks jääb, ei kasva ta ju kohe 74 cm pikaks et neid kanda. Miks ei võiks olla suuruses 70 riideid näiteks? Ebaloogiline lihtsat..

Ja kui isegi on, siis mina küll eid leidnud pole..

Juba 7 kuud!

Homme on selline tähtis päev, et Mia saab juba 7me kuuseks, JUBAA!

25 veebruar käisime ka arsti juures kaalumas ja mõõtmas ning neiu kaalub 7600g ja on 68 cm pikk. Arstil oli muidugi hea meel, et tüdruk nii hästi kasvab. Näitas ka oma esimese kiku ära, mis lõikus 15 veebruari paiku. Ning kallikene sai ka kaks süsti ning need oli suht valusad, vaene laps, kisas nagu keegi peksaks teda ja peale seda oli terve päeva kergelt viril. Aga elas õnneks ilusti üle ja mingit palaviku ei tekkinud . 🙂

27. veebruaril käisime ka Tallinnas, Lennusadama muuseumis, Titanicut vaatamas. Väga huvitav oli ja sõiduga jäime kõik rahule. Ning mul oli nii hea meel selle üle, et Mia elas selle päeva ka väga ilusti üle. Muuseumis olime ligi 3 tundi ja Mia kannatas selle ilusti ära. Muidugi autosse jõudes oli tal kõht tühi ja väga suur uni ning kokku tegi see pool tundi suurt kisa, sest mõlemat korraga ei saa kahjuks. Ja meie väike probleem oli see ka, et ostsime poest selle ühekordse piimasegu, mida võib ka jahedalt ära juua, aga minu neiukene on selline printsess , et külma piima tema ei joo lihtsalt, see peab olema soe! Nii siis jändasimegi sellega päris tükk aega, kui lõpuks otsustasime tanklast läbi käia, kus Veiko palus müüal piima mikros natuke soojendada.. Lõpuks saime lapse kõhu ilusti täis söödetud ja siis jäi ta rahulikult aga ning magas nii kaua kuni lõpuks koju jõudsime 🙂

Seda ka veel , et 26. veebruari õhtul avastasime, et kallike oskab ise ilusti istuda, muidugi vahepeal võib juhtuda nii, et kukub ümber, aga ikkagi! Laps ise oli nii õnnelik ja õhinas sellest, et terve õhtu säras ja üritas ja üritas 🙂

Pilt