Kas Sa usud?

4ndal juunil oli minu vanaema sünnipäev, kahjuks teda enam ei ole ammust ajast meiega, aga tundus, et see päev ta vist ikka oli meiega..

Ma ei tea kas neid naljakaid vahejuhtumeid tol päeval uskuda nii või naa?! Aga lugu siis selline, et sellel  päeval olime meie Miaga kahekesi kodus, sest muidugi oli tööpäev ja kõik teised olid tööl. Ning kui me Miaga alltoas mängisime rahulikult, kõndis keegi üleval toas ringi ja käis korralik pauk. Ma muidugi ei saanud aru, mis see olla võid, sest kui toad üle vaatasin oli kõik omal kohal.

Asi muutus kõhedamaks siis, kui panin Miakese mingi kella poole nelja ajal omavoodisse magama, ta magas seal kõige rohkem pool tundi, kui ärkas järsku suure kisaga üles ja enne maha ei suutnud rahuneda kui ta sülle võtsin ja endaga elutuppa kaasa tõin. Meil on alltoas nii et köök, elutuba ja siis nagu koridori moodi osa on kõik üks ja kui me siis Miaga seisime köögi ja suuretoa  vahepeal hakkas ta mingi hetk vaatama koridori osa poole ning muutus selliseks kahtlaseks. ma ei oskagi seletada, aga ta näoilmed vahetusid ja siis järsku hakkas ta seal kellelegi lehvitama, ise naeris ja siis lehvitas jälle ja naeris.. Ja minul hakkas ikka päris kõhe, sest mina ju ei näinud kedagi, aga keda tema nägi?

Õhtul aga oli külas meil ka Romet ja kuskilt korjas välja ta bingo lotto paberi ja mängis sellega. Kui ma talt selle käest ära võtsin, vaatasin et “oh, lahe see on kroonide aegne veel” ning panin laua peale. Läks paar päeva mööda ja see bingo vedeles ikka laual, ma siis niisama igavusest hakkasin seda lähemalt vaatama ja mis ma enda üllatusekski avastasin, see oli minu VANAEMA oma!!! Sinna oli vanaema kirjutanud oma nime, elukoha ja tel numbri..  Mida fakki nagu, mu vanaema varsti pea 10? aastat surnud ja Romet suudab sellise asja kuskil välja tõmmata ja mitte keegi ei kujuta ette ka, kus see olla võis. Ning kui bingopealt aastat hakkasin vaatama, siis jah, aastaks oli 2001 😀

Naljakas, kummaline ja kõhe värk ikka. Kas selle kõige taga oli vanaema ise või kõik oli lihtsalt juhus, seda ma ei tea ning igaüks võib mõelda mida tahab, aga mulle meeldib mõelda, et sain veeta jälle ühe päeva vanaemaga! 🙂

 

Advertisements

Kümme, küümmmeee!

Eile oli selline tore päev jälle jah, et Mia sai kümne kuuseks..

Naljakas, kui hakkata mõtlema, et mida kõike ta oskab juba ja teeb, siis tekib selline tunne nagu ta teeks neid juba viimased sada aastat, mis sest et ta alles kümne kuusek sai, eks.. 😀 Aga okei, asjast siis nii palju, et peale käputamist tuli üsnavarsti ja istumine ja põlvedele tõusmine, millega on ta juba nii pro, et seisab nii kaua kui tahab ja ei kukku ümber.. Ning kui olid need mega kuumad ilmad, siis hakkas ta ka asjade najal püsti tõusma ja täna üritas ka nende toel kõndida.

Kõndimist ta hirmsasti armastab, koguaeg tahab püsti saada ja võtab kätest kinni ja hakkab minema.. Mäletan , et Romet oli samasugune.. Ning kui Rometit mainida, siis eile hakkas ta tänu Rometile papkasti peale ronima.. Muidugi alla tahtis ta pea ees tulla, aga õnneks sain ilusti viimasel hetkel lapsest kinni ja üritasin talle selgeks teha, et kõva maapeal sukeldamist me ei harrasta.

Olen talle nüüd andnud ka toite, mida endale teeme, sest ma tahaks lõpuks nendest beebi toitudest lahti saada. Muidugi tavaliselt kui teen toidu nii, et talle ka siis soola olen pannud suhteliselt vähe, et suured inimesed suudavad oma toitu ise ka maitsestada nii, nagu soovivad..

Hambaid on Mial nüüd üleval neli ja all neli. 🙂 On harjunud ilusti tükilise toiduga ja vahest isegi närib mitte ei mälu 😀 Ainuke asi mis on, on see et talle millegipärast ei sobi need tilaga kruusid, niisama klaasist või kruusist talle meeldib proovida juua ( muidugi seda veel ei oska eriti aga põnev ju..) aga selle tilaga jama lükab lihtsalt minema ja nõuab lutipudelit.. Ei teagi, mis teha, sest tahaks vaikselt lutipudelist lahti saada, et kasutada ainult piima joomiseks.

Ja mille üle on mul väga hea meel, olen ta lõpuks ometi saanud oma voodisse magama, nii et öösel saan ikka Veiko kaisus olla, mmmm 😀 Elu on kohe palju ilusam ja vaban niimoodi 🙂

Pildike ka!

 

Mia

Kuidas jagada end kõigile?

Üks päev, või noh õhtu tegelikult, avastasin, et sõbranna oli mulle sadamiljon tundi tagasi helistanud ja saatsin talle siis kirja, et mis soovis. Tuli välja, et tahtis mind õue kutsuda, kuna meie ammune pubekaaegade sõps oli saaremaalt paarikspäevaks idasse tulnud.. Ja siis hakkasin ma mõtlema sellele, et miks kurat ei suuda ma enam jagada end kõigiga, kellega ma tahaks. Jah ma tean, sest mul on nüüd laps, kes sai äsja 10 kuuseks ja mu peamine tähelepanu läheb temale. Aga ikkagi, ma ju nii tahaks..

Ma tõesti tahaks kasvõi kord nädalas oma sõbrannadega välja minna, kas või kuskile kohvikusse tunniks ajaks istuma, et mingit naitse juttu ajada, see oleks nii lõõgastav. Ning kuna suvi nüüd vaikselt algab, tahaks ma nii väga oma poisi ja meie sõpradega kuhugi, üheks õhtuks kasvõi, telkima ja grillima minna. Ma nii tahaksin olla kõigiga, kes mind vajavad, või keda mina vajan ja suhelda oma tuttavate ja sõpradega, aga ma lihtsalt ei jõua..

Ma vahest ei jõua isegi Veikole piisavalt tähelepanu pakkuda nagu tema seda sooviks, sest õhtuks kui ta kunagi koju tuleb olen mina lihtsalt sellest ringi jooksmisest ja mängimisest ja möllamisest nii väsinud, et ma ei suuda enam mitte millelegi muule mõelda, kui magamisele.

Ja uskuge või mitte, kui ei jätku enam üksteisele piisavalt aega, on tülid kiired tulema. Ka kõige mõttetute ja pisemate asjade kallal kisume me nüüd nii palju, et lõpuks lihtsalt ei suuda ära imestada, kui rumal võib olla, et sellisest asjast üldse tüli tekitada..

Aga kuidas ma siis saan jagada ennast nii, et  kõik saaksid piisavalt tähelepanu? Sest ma tõesti tahan ju kõigijaoks olemas olla. Ja ma tunnen end nii näruselt ja halvasti, kui ma pean kellelegi ära ütlema..