Mia 11kuud ja muud mõtted.

Kuna Mia on nüüd juba peaaegu aastane, noo kuu noorem, siis olen hakkanud igatsevalt vaatama ta tite pilte või mõtlema rasedus ajale – see kõik ju oli alles nagu eile.. 
Aga nüüd, juba ta käputab, seisab päris pikalt ilma millegist kinni hoidmata, liigub millegi najal ringi ja isegi on teinud üks-kaks sammu täiesti ise. Ta on juba nagu väikesuur inimene ja mina.. mina tahaks endale beebit.
Uskumatu, kas pole?! Ma tõesti olen juba mõelnud uue lapse peale, et millal oleks see kõige õigem aeg, kui suur võiks olla laste vanusevahe, kas peaks Mia suuremaks kasvama või võiks ta varsti juba suureks õeks saada? Tõesti noh, hullud mõtted käivad peas, sest ma niiiiiiiigatsen seda aega- seda esimest kohtumist, esimesi naeratusi, kuidas ta oli nii pisi ja õrn, et kartsid süllegi võtta, kuidas ma esimesel õhtul ei saanud magama jääda,mis sest et ise olin juba 26h üleval olnud, sest ta oli niiiikuradima pisike ja armas ja ma lihtsalt ei suutnud oma silmi ta pealt ära pöörata! See oli lihtsalt armastus esimesest silmapulgust! Need, kes on väitnud, et sellist asja pole olemas, peaksid omale ruttu lapse muretsema ja nad näevad, et hakkavad oma sõnu sööma!
Aga nüüd on mu pisike Miake juba 11st kuune ja kasvab ja kasvab ja hirmuga mõtlen, et varsti tuleb aeg, mil ta mind enam niiväga palju ei vaja ja mis ma siis teen ?
Kallis laps, sa oled lihtsalt nii rõõmus ja armas ja aktiivne ja imeline tegelane, kes muudab mu kõige hallimagi päeva päikseliseks! See on nii naljakas, et sinu peale ei saa minutitki kuri olla, sest sa ajad sekund peale kurjaks ajamist mu kohe naerma.
Sünnist saati, kuni siiani, ei ole ma suutnud ära imestada, kuidas üks laps saaab niiiii armas ja niiii kallis olla?! Aga seda Sa oled, mu kallis Mia! 🙂

*kurat, mu telefon millegi pärast streigib, muidu tahtsin võrdlusesse panna 1tunnise ja 11kuuse Mia..

Advertisements